MAAL
Hendrik Toompere
2020 sügisel oli Andrus Kivirähki juubel Draamateatris ja siis ma mõtlesin, et mis talle küll kinkida. Olin juba ammust aega igatsend seda tärpentiini ja õlivärvi lõhna mida ma oma sõpradest kunstnike pilte ja ateljeesid väisates tundnud olin. Ja siis hetkeemotsiooni ajel läksin poodi ja ostsin komplekti värve, pintsleid, spaatleid, lõuendeid. Ja ilma igasugu ettevalmistuseta tegin ühe soojaga kohe esimese maalikatsetuse ja tuli nii hea mu meelest välja, et lausa niiskena viisin koos mini molbertiga selle talle teatrisse. Kiitsin veel peo käigus, et kinkisin talle maali. Paljud käisid uurimas, et kus see kuulus maal siis on. Otsisid midagi suurt. Tegelikkuses oli see aga postkaardi suurune. Aga minu jaoks oli see suur. Oli uue teekonna algus. Tondid öös. Olengi enamalt maalinud öösiti. Kunstvalgusega. Ilmselt elupõlisest harjumusest töötada ja luua prozektorite valguses. Maalimine mulle meeldib väga. Sisened mingisse kujutluslikku ruumi ja võid viis kuus tundi joonelt, väsimust tundmata, viibida sellises emotsionaalses keskkonnas, kus avaneb korraga nii minevik kui tulevik. Ma pole kunagi seda asja õppind ja olen ka väga vilets joonistaja. Maalid on mu jaoks pigem, helide, sündmuste, lõhnade , maitsete - värviline ja struktuuriline väljendusviis. Sain aru, et sümfooniaid kuulates ma kuulen helisid värvidena. Mõistsin, et paljud mu emotsioonid väljenduvad värvis. Ka maitsmismeel on värvides. Pealegi tuli siis kohe see koroonaaeg ja lavale ja filmivõtetele enam ei saanud mitmeteks kuudeks. Mõistsin, et mul on ikka väga tugev eneseväljenduse vajadus ja kunst andis selle mulle. Tundsin end hästi kui maalisin. Maalisin lihtsalt mis pähe tuli ja kuidas käsi liikus. Täitsin tühjust joonte, kihtide ja ladestustega. Tegin seda enda jaoks. Ilma igasuguse soovita kunstnik olla. Edevus sundis aga ka pilte fb s postitama ja üllatuslikult selgus, et mu pildid kõnetavad inimesi. Ja ongi väga paljud pildid leidnud tee uute omanike kodudesse. Kingin ma pilte harva. Peamiselt ainult oma lähedastele. Pilt on elukestev sõber ja see peab inimesele väga sobima kui ta selle endale koju viib. Ja mulle loomulikult väga meeldib kui pilt on nähtaval ja elab ja hingab koos inimestega. Pilt on elus organism, ta vajab suhtlemist. Ilmselt on maalimine kõik seotud mu põhilise elutegevusega, näitlemise ja lavastamisega ja kirjutamise ja publiku ees olemisega. Samuti mu teise meelistegevusega, lihtsalt logelemisega ja maad ja ilma endasse ammutamisega. Maalin toreduse pärast.
Tutvu meie valikuga!