MAAL

Lilian Mosolainen

Lilian Mosolainen (1961) on lõpetanud 1991. aastal Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti eriala, töötanud õppejõuna nii Tallinna Ülikoolis kui ka Eesti Kunstiakadeemias ning annab praeguseni tunde Tallinna Kunstikoolis. Mosolainenil on olnud 33 isikunäitust, samuti on ta osalenud arvukatel ülevaatenäitustel. Tema teoseid on Tartu Kunstimuuseumi kogus, Kumu kunstimuuseumi kogus, Margus Punabi erakogus jm. Alates 1992. aastast kuulub kunstnik Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Maalikunstnike Liitu.

Viimased isikunäitused ja teosed väljendavad eksistentsiaalseid meeleolusid ja kätkevad eneses usulisi teemasid nagu näiteks: „Memento Mori“, „Paradiisilaps, su aeg on üürike“ ja „Madonna Dolorosa . Loomingu algaastal loodu aga peegeldub teemades ja pealkirjades: „Kahepalgeline“, „Mis värvi on armastus“ ning kunagine kolleeg Mirjam Peil on oma essees nimetanud neid teoseid tabavalt psühholoogiliseks aktimaaliks.

Esimeste ja viimaste maalide vahele jäävad teosed, mida võiks iseloomustada Jaan Elkeni sõnadega: „Mosolaineni vormiloome võttestik on aga nüüdismaali kontekstis siiani pretsedenditult unikaalne – kasutades mitmevärvilist, kohati lausa joonistuslikku pintslitööd, viitab ta kaasaegse figuraalse maalikunsti maalitehnilisele seotusele traditsioonidega.

Voogavalt dünaamilised ülemaalingud võimaldavad kunstnikul luua võimsaid figuraalseid arhetüüpe üksikinimeste seotusest, jõudes suure üldistusjõuga, lausa piibellike teemapüstitusteni.“

Mirjam Peil ja Tiiu Rebane: Mosolainen tuli Eesti kunstiellu 1980. aastate lõpu uusekspressionismi lainega Rühm T algtuumikus, tuues eesti kunsti tagasi jõulise animismi ja erootika, mille varasemad manifestatsioonid olid olulisel kohal Noor-Eesti liikumise aegadel.

Mirjam Peil: Kui tema kaasvõitlejatele jäi ekspressionism vaid üheks etapiks, siis Lilian Mosolaineni on panustamine intensiivsele väljenduslikkusele ning emotsionaalsusele jäänud saatma läbi kogu senise loometee. Kunstniku maalide kahestunud struktuurile, teineteist täiendavale ning avavale, näiliselt sõltumatutele joonise ja värvi dialoogidele on tähelepanu juhtinud paljud kunstiloolased.